Oo, linna panoraam

Panoraami küll päris ei leia siit, aga linna natuke küll. Pirita ja lauluväljaku kant on mulle hea ligidal ning kui ilm on ilus ja tore, käime peiksiga seal jalutamas, või siis üksinda - aga kaksi on toredam :)

Täna, üle pika aja, tuli päike välja, bussipeatuses lasin päikesel enda põski paitada, nii hea soe oli.
Randa jõudes oli aga nii külm, et kaua vastu ei pidanudki, kohustuslikud ilupildid Tallinnast ja sooja tuppa peitu tagasi!

Kividele olid nii vahvad jääst tekid peale tõmmatud.

Heegel-lill

Nii vahva, et leidsin enda peast mõtte, et otsiks välja heegeldamise jaoks vajalikud asjad, mõne ajakirja mustritega ja sisustaks vaba aega millegi muuga, kui erinevate blogide ja Pinterestiga näiteks. Ma nii õudsalt armastan pilte ilusatest asjadest, kanitest kohtadest ja nutikatest lahendustest, aga kuna kõike ma nagunii järgi ei tee ja enamus asjade jaoks pole raha ega võimalusi (alustades näiteks oma majaga, kus ma enamus asju rakendada saaks, mille kohta ma internetis igapäevaselt ideid nopin)

Igaljuhul, heegeldasin parajalt armas lillekese, aga mis ma sellest teen (ilmselgelt mitte ainult sellest ühest, umbes mitusada korda rohkem on mul neid tarvis, et midagi asja saaks), ma veel täpselt ei tea. Kui üldse teen, ma olen ka siuke, et võtan midagi ette ja kui see kiirelt valmis ei saa, siis see jääbki venima, kuni lõpuks seisab kuskil kotis või kapis karbis ja on unustatud. Nii inetu.

Lillelapsed

Üks mõnus pühapäev möödus mul Purgis, kus pildistamine toimus heategevusliku plaadi jaoks - pildid tehti noortest Kohila lauljatest ja need pildid lähevad plaadiga kaasas olevale väikesele "raamatukesele" - mis moodi seda nimetatakse, ma ei tea täpselt.

Minu ülesanne oli jäädvustada kaadritagune elu. Ave oli meigitoimkonnas ja andis kõikidele pildistatavatele kauni  meigi. Kasutasin seda kavalalt ära ja pildistasin vahepeal mõnusas päevavalguses kauneid neidusid ja mõndadest piltidest tegin oma äranägemise järgi pildi valmis.

Loodan, et meeldivad. Raske on ise enda piltidele õiget hinnangut anda, sest et kui ma seda juba nagunii teen ja olen ettevõtnud, tundub kõik nii ilus ja vahva ja armas.


Tiina on eriti armas ja kaunis noor naisterahvas. Lisaks sellele on tal hääl kui inglil ning osavad sõrmed, mis panevad klaveri nii kaunilt helisema. Fotodel jääb ta nii siiras ja puhas ja kuidagi natuke ka müstiline, silmades on sügavust ja elu.

Esimesel ja teisel pildil tegelikult Tiina poseerib Toomile, kes on plaadil olevate piltide autoriks. Aga ma ei saanud ju võimalust kasutamata jätta ja pildistasin ise ka :)

Merit on Pipi (päriselt ka, Rahvusooper Estonias) - teeb trikke, on lõbus ja ajab ise ennast koos teistega naerma, see on nii armas. Nii et polnud üldse keeruline saada temast nii ilusaid ja teesklemata naeratusega pilte. Tegelt on ta natuke tagasihoidlik ka, aga et see tagasihoidlikus taskusse pista - pole probleemi.

Merit mängis suvel Kohilas kogukonna muusikalis Lustit ning tema hääl ei jäänud kindlasti kellelegi kuulmata.

Nüüd peab plaati ootama jääma ja märtsis peaks tulema ka esitluskontsert.

ps - inspiratsiooniallikaks oli minu üks lemmikblogidest Valgevaikus. Viska ise ka pilk peale :)

Vanast uus - käekell

Soovin endale juba ammu käekella, aga asi kuidagi ei edene, ei leia seda õiget või siis nagu mina ikka - ei raatsi osta.
Ükspäev Pinterestis kolades leidsin aga selle ideaalse, muidugi ma ei tea kus seda müüakse ja kes selle tegi, aga mis siis, asendusmaterjali saan endale ise ka valmis tehtud.

Ahhaa, käekell oma eesmärki ei täida, patarei on tühi, aga aksessuaarina käib küll.

Natuke lõikumist - mul oli umbes meetri pikkune ja 4cm laiune valge nahast riba, lõikasin sealt siis 2-3mm laiuseid ribasid, pikkust ei tea peast, teen kõike tunde järgi. Punusin need oma vahel kokku, sõlmisin ümer kella tooriku ja lisasin natuke ketti ja mõned ripatsid, mis on kujult suled ja voilaa, nagu käib küll :)

Perekond teiseltpoolt lahte

Enne mõnusat jõuluvaheaega käis mul stuudios Gerli koos oma elukaaslasega ja nende armsa pojaga.
Esimest korda pildistasin stuudios perekonda. Alguses oli väike poiss natuke ehmunud - no mina oleks ka, võõras tädi käib ja nunnutab ja pakub mänguasju ja ümberringi on palju tehnikat ja juhtmeid :) Aga ajapikku harjusime kõik ära ja asi läks libedamalt, nii hästi lausa, et kutt jooksis stuudios ringi ja mängis veidi peitust ja tagaajamist.

Buduaar - Kaja

Minul on tuttav Kaja, kes kaotab kaalu ning on selle üle väga uhke. Kes ei oleks, minu meelest on suurepärane oskus see, kui suudetakse olla järjepidev, jälgida, mida sööd, trenni teha. Kaja on endaga nüüd nii rahul, ta on ju suure töö ära teinud, et kippus stuudiosse pildistama - mina võtsin tema hea meelega vastu ning sain uue kogemuse. Pildistasin Kajat kaunis pesus ning ka mõned aktipildid saime.

See oli hoopis teistsugune pildistamine, kui niisama tuleme-stuudiosse-ja-poseerime-igatepidi. Kui naine on enda kehaga rahul ja ta paneb selga veel kauni-seksika pesu, siis möödub sessioon nii meeldivalt - kaunis pesu mõjub naistele väga hästi ning kui veel enda keha üle tuntakse rõõmu - my pleasure.

Tiiu

Suve lõpus käisin Tiiuga mina pildistamas (pildid tema blogis on siin), nüüd siis enne suure lume tulekut võtsime end kokku ja siis pildistasin mina Tiiut.

Õues on hea pildistada, valgus on mu lemmik ja taustadega saab mängida ja ei ole keeruline hoopealt midagi aksessuaariks haarata.

Tegelt oli õues juba täiesti külm, aga kui pildistamiseks läks, sattusime hoogu ja peale seda olin mina kodus angiinis.

19. detsember

Minu käest on mõnel korral küsitud, et mis kaamerat ma kasutan, et pildid hästi välja tulevad. Siis ma natuke muigan ja hea meelega parandan neid, et pildi teeb küll kaamera, aga sätte paika panen ju mina.

Siis ma mõtlesin juba edasi ja avastasin, et ohoo, ma pildistan manuali programmiga. See oli korraks nii lapselikult lahe tunne, sest veel suvel ma olin manuali nii vähe kasutanud ja olin kindel, et ma seda lähiajal kasutama ei hakka, et ainult programmid A ja vahel ka S. Aga näedsasiis, selgeks sain ja see on tegelikult nii lihtne. Natuke õpid tundma kaamerat ja neid paljusid numbreid, mida muuta saab ja pilt tuleb nagu naksti ;)

Tänan natuke ka oma peiksi (peiks on mu uus lemmiksõna). Hommikul kooli sõites ja lõunal koju tagasi tulles, võlus mind see mõnus auru-udu täis meri. Linna oli Pirita poolt otsast vaevu näha, ainult kõrgemad tornid vaatasid vastu. Niimoodi argipäeval kooli lipates mul kaamerat kaasas ei ole ja nagu ma olen, ühest kõrvast sisse, teisest välja - koju jõudes oli see ilus meri mul nagu naksti meelest pühitud. Mõtetes virisesin veel, et nii palju vaba ega, mis ma teha võiks. Siis aga mu peiks helistas ja ütles, et pean merd pildistama minema, et nii ilus. Teadsin, et ilus. Võtsin auto ja nagu naksti - käidud. Tore oli, ilus oli ka, külm oli ka, aga mis siis - ilu kaalus kõik üle ja lihtsalt oli uhke tunne, et viitsisin ennast toast välja ajada. 

Homme uitan veel koolis, pildistan natuke stuudios ja siis on vaheaeg. Nii vahva, mul ei ole ammu enam vaheaega olnud :)

Olge terved ja ärme virise, et külm on, soojem sellest ei hakka, lihtsalt teistel hakkab kõrvust kakivett jooksma ;)

Sõime peiksiga koos lõunat. Seda juhtub nii harva, kui me koos päeval kodus oleme ja see on nii mõnus. Mis siis, et mõlemad tuiskasime mööda tuba ringi omi asju asjatades, ikka on nii hea tunne, kui kallis on ligidal. Vahepeal kerge kallistus ja siis - soe kohv ja kuumad juustusaiad :)

Siin on minu väga armas ja vahva kursus. Ainult poolteist aastat veel ja siis juba lendame pesast välja - loodan, et selle aja peale kõik oskame lennata ja veel kõrgel ka ;)

armastus

Koolis tunnis joonistasime pildi, mis koosneb täppidest. Minul valmis Beti. 

Igatsen sind!

Enne lõbu, siis natuke tööd ka

Kõik teavad, et vahel peab lihtsalt niiviisi. Kui tööd juba nii palju järjest on tehtud, peab veidi ikka puhkama ka. Täna oli selleks ideaalne võimalus. Kummardus tervisele, et end kokku võttis.

Kohila vallavalitsus korraldas väikese istumise-olemise ning kutsutud olid noored, kes on oma abikäe  (vabatahtlikult :)) ) andnud Kohilas erinevatel üritustel, või siis vabatahtlikult neid ürituse ise ka organiseerinud. No niimoodi kiirelt kahe käe sõrmedel üles lugedes tuleb meelde meie armastatud lastelaager "Mäng on väikese inimese töö", Põnnideparaad, muusikal, skeitpark, võrkpalli võistlused, liikumisrühm, pillimängijad ja laujad, jm.
Noori oli kohal umbes 30, pluss-miinus, aga arvan siiski et pigem pluss :))

Kõik noored sain rinda uhke märgi ja see oli väga armas, et meid sedasi meeles peeti. Ka ilma selle ürituseta tean mina ja kindlasti ka kõik teised vabatahtlikud, et oleme kõikidel nagunii meeles ja et meie poole saab alati pöörduda.

Meie "ema" Liis väärib küll suurt kummardust ja sooja embust. Tänu temale olen mina nii paljudest toredatest üritustest saanud osa võtta ja kindlasti tuleb neid veel.

Eriti ilusaks tegi ürituse muidugi see, et ametliku osa lõpetas minu üks lemmikutest - Moonshine ;)

Pildil on väike osa meist, tublimad veteranid, kes polnud jõudnud veel koju minna, reede ju.

Kutte bändis oli muidu neli, aga nii vähe pilte jõudsin teha ja kahjuks korraga nad pildile ei sattunudki, vabandused :)