19. detsember

Minu käest on mõnel korral küsitud, et mis kaamerat ma kasutan, et pildid hästi välja tulevad. Siis ma natuke muigan ja hea meelega parandan neid, et pildi teeb küll kaamera, aga sätte paika panen ju mina.

Siis ma mõtlesin juba edasi ja avastasin, et ohoo, ma pildistan manuali programmiga. See oli korraks nii lapselikult lahe tunne, sest veel suvel ma olin manuali nii vähe kasutanud ja olin kindel, et ma seda lähiajal kasutama ei hakka, et ainult programmid A ja vahel ka S. Aga näedsasiis, selgeks sain ja see on tegelikult nii lihtne. Natuke õpid tundma kaamerat ja neid paljusid numbreid, mida muuta saab ja pilt tuleb nagu naksti ;)

Tänan natuke ka oma peiksi (peiks on mu uus lemmiksõna). Hommikul kooli sõites ja lõunal koju tagasi tulles, võlus mind see mõnus auru-udu täis meri. Linna oli Pirita poolt otsast vaevu näha, ainult kõrgemad tornid vaatasid vastu. Niimoodi argipäeval kooli lipates mul kaamerat kaasas ei ole ja nagu ma olen, ühest kõrvast sisse, teisest välja - koju jõudes oli see ilus meri mul nagu naksti meelest pühitud. Mõtetes virisesin veel, et nii palju vaba ega, mis ma teha võiks. Siis aga mu peiks helistas ja ütles, et pean merd pildistama minema, et nii ilus. Teadsin, et ilus. Võtsin auto ja nagu naksti - käidud. Tore oli, ilus oli ka, külm oli ka, aga mis siis - ilu kaalus kõik üle ja lihtsalt oli uhke tunne, et viitsisin ennast toast välja ajada. 

Homme uitan veel koolis, pildistan natuke stuudios ja siis on vaheaeg. Nii vahva, mul ei ole ammu enam vaheaega olnud :)

Olge terved ja ärme virise, et külm on, soojem sellest ei hakka, lihtsalt teistel hakkab kõrvust kakivett jooksma ;)

Sõime peiksiga koos lõunat. Seda juhtub nii harva, kui me koos päeval kodus oleme ja see on nii mõnus. Mis siis, et mõlemad tuiskasime mööda tuba ringi omi asju asjatades, ikka on nii hea tunne, kui kallis on ligidal. Vahepeal kerge kallistus ja siis - soe kohv ja kuumad juustusaiad :)

Siin on minu väga armas ja vahva kursus. Ainult poolteist aastat veel ja siis juba lendame pesast välja - loodan, et selle aja peale kõik oskame lennata ja veel kõrgel ka ;)

Krisse on haige

Olen kaks ja pool päeva kodus haige olnud. Õuduk, kuidas mul selleks üldse tahtmist ei ole, ja aega ka mitte. Aga nagu välk selgest taevast üks päev tuli kallale palavik ja kurguvalu, mis kasvas edasi angiiniks. Sellist pulli pole minu kurgus enne olnud, õnneks sain päris kiirelt rohud ja juba järgmisel päeval oli inimlik tunne peal.
Juba hetkel on tunne, et lippaks ja jookseks homme õue, aga tean et peab välja ravima - enesetunne võib ka petlik olla, vedelen veel voodis ja üritan näiteks õppida!!
Pärast olen mingi kroonilise angiiniga tütarlaps või siis pean mandleid eemaldama minema või saan mingi muu jama, mida see teha võib. Aga see selleks, kõik on vahel haiged, mis seal ikka.
Haigu viis minult ära kõik isud, mis on seotud pilditöötlemise või fotograafiaga, ma ei teanud, et sedasi tjuhtuda võib, lihtsalt ei taha avada kausta, kus mind ootavat toored fotod. Ei taha ja kõik. No mis seal ikka, kui ei taha, siis ei saa sundida ka. Täna juba poole silmaga vaatasin ja, uhh, eluvaim hakkab ikka sisse tagasi tulema :)

Täna oli selline kogemus, umbes 4h polnud internetti, mitte kuskilt ei paistnud, et asi tahaks laheneda, nii ma siis tõmbasin teki kurguni ja vaatasin Sõpru, nagu alati, kui olen voodis pikali haige. Nii läbi vaadatud on need plaadid, aga alati nii hea soe ja siiski naljakas on neid uuesti ja uuesti üle vaadata.
Usumatu, milline "levist väljas" tunne on ilma internetita ja veel lisaks see, et ma ei saa uksest välja minna kellelegi külge - olen ju voodi külge "aheldatud".
Natuke napakas, et internet on nii suur osa meie elust. Aga näiteks, mul ei ole kuskil kodus raamatus kirjas, kuidas teha äriplaani või kuidas uurimistöös selle ja selle kohta kirjutada. Eks ma natuke liiga palju üritan vabandusi ka leida ;)

Püsige teie kõik terved, haigus võtab ära ikka liiga palju aega - aga samas, kui täitsa voodihaigeks ei tee, saab vähemalt kodused toimetused tehtud. :)

Kaunis Kohila.

Käisin nädalavahetusel Kohilas. Haarasin jalutuskäigule kaamera kaasa ja üritasin ringi vaadata läbi turisti pilgu. Sama ülesanne oli meil ka Soomes käies, meenub lihtsalt, aga seal me olimegi turistid. Vahel on mõnus, kui oskad endale teist pilku "ette panna", käia ringi ja kõike justkui alles avastada või siis lihtsalt ringi käia ja ahhetada, kui ilus, kui kaunis ja armas :)

Kohila on tegelikult supervinge koht, mitte ainult, et siin armas on, siin ka toimub väga palju. Nüüd lähiajal on kavas kontset, kus esitatakse vene filmidest jm tuntud muusikapalu. Kaunites tõetruudes kostüümides ja ladusas vene keeles. Mis sellest, et ma vene keelest aru ei saa, siis vanad vene filmid on mulle alati sümpaatsed olnud, või siis naljakad, oleneb, mis sorti film on. Ma kujutan ette, et see mis välja tuleb ja laval korda saadetakse, on väärt vaatamist-kuulamist! (info kontserdi kohta)
Selles, et meil Kohilas laulda osatakse, said kindlasti kõik kogeda suvisest muusikalist :)

Killuke Kohilas