Buduaar - Kaja

Minul on tuttav Kaja, kes kaotab kaalu ning on selle üle väga uhke. Kes ei oleks, minu meelest on suurepärane oskus see, kui suudetakse olla järjepidev, jälgida, mida sööd, trenni teha. Kaja on endaga nüüd nii rahul, ta on ju suure töö ära teinud, et kippus stuudiosse pildistama - mina võtsin tema hea meelega vastu ning sain uue kogemuse. Pildistasin Kajat kaunis pesus ning ka mõned aktipildid saime.

See oli hoopis teistsugune pildistamine, kui niisama tuleme-stuudiosse-ja-poseerime-igatepidi. Kui naine on enda kehaga rahul ja ta paneb selga veel kauni-seksika pesu, siis möödub sessioon nii meeldivalt - kaunis pesu mõjub naistele väga hästi ning kui veel enda keha üle tuntakse rõõmu - my pleasure.

Tiiu

Suve lõpus käisin Tiiuga mina pildistamas (pildid tema blogis on siin), nüüd siis enne suure lume tulekut võtsime end kokku ja siis pildistasin mina Tiiut.

Õues on hea pildistada, valgus on mu lemmik ja taustadega saab mängida ja ei ole keeruline hoopealt midagi aksessuaariks haarata.

Tegelt oli õues juba täiesti külm, aga kui pildistamiseks läks, sattusime hoogu ja peale seda olin mina kodus angiinis.

19. detsember

Minu käest on mõnel korral küsitud, et mis kaamerat ma kasutan, et pildid hästi välja tulevad. Siis ma natuke muigan ja hea meelega parandan neid, et pildi teeb küll kaamera, aga sätte paika panen ju mina.

Siis ma mõtlesin juba edasi ja avastasin, et ohoo, ma pildistan manuali programmiga. See oli korraks nii lapselikult lahe tunne, sest veel suvel ma olin manuali nii vähe kasutanud ja olin kindel, et ma seda lähiajal kasutama ei hakka, et ainult programmid A ja vahel ka S. Aga näedsasiis, selgeks sain ja see on tegelikult nii lihtne. Natuke õpid tundma kaamerat ja neid paljusid numbreid, mida muuta saab ja pilt tuleb nagu naksti ;)

Tänan natuke ka oma peiksi (peiks on mu uus lemmiksõna). Hommikul kooli sõites ja lõunal koju tagasi tulles, võlus mind see mõnus auru-udu täis meri. Linna oli Pirita poolt otsast vaevu näha, ainult kõrgemad tornid vaatasid vastu. Niimoodi argipäeval kooli lipates mul kaamerat kaasas ei ole ja nagu ma olen, ühest kõrvast sisse, teisest välja - koju jõudes oli see ilus meri mul nagu naksti meelest pühitud. Mõtetes virisesin veel, et nii palju vaba ega, mis ma teha võiks. Siis aga mu peiks helistas ja ütles, et pean merd pildistama minema, et nii ilus. Teadsin, et ilus. Võtsin auto ja nagu naksti - käidud. Tore oli, ilus oli ka, külm oli ka, aga mis siis - ilu kaalus kõik üle ja lihtsalt oli uhke tunne, et viitsisin ennast toast välja ajada. 

Homme uitan veel koolis, pildistan natuke stuudios ja siis on vaheaeg. Nii vahva, mul ei ole ammu enam vaheaega olnud :)

Olge terved ja ärme virise, et külm on, soojem sellest ei hakka, lihtsalt teistel hakkab kõrvust kakivett jooksma ;)

Sõime peiksiga koos lõunat. Seda juhtub nii harva, kui me koos päeval kodus oleme ja see on nii mõnus. Mis siis, et mõlemad tuiskasime mööda tuba ringi omi asju asjatades, ikka on nii hea tunne, kui kallis on ligidal. Vahepeal kerge kallistus ja siis - soe kohv ja kuumad juustusaiad :)

Siin on minu väga armas ja vahva kursus. Ainult poolteist aastat veel ja siis juba lendame pesast välja - loodan, et selle aja peale kõik oskame lennata ja veel kõrgel ka ;)

armastus

Koolis tunnis joonistasime pildi, mis koosneb täppidest. Minul valmis Beti. 

Igatsen sind!

Enne lõbu, siis natuke tööd ka

Kõik teavad, et vahel peab lihtsalt niiviisi. Kui tööd juba nii palju järjest on tehtud, peab veidi ikka puhkama ka. Täna oli selleks ideaalne võimalus. Kummardus tervisele, et end kokku võttis.

Kohila vallavalitsus korraldas väikese istumise-olemise ning kutsutud olid noored, kes on oma abikäe  (vabatahtlikult :)) ) andnud Kohilas erinevatel üritustel, või siis vabatahtlikult neid ürituse ise ka organiseerinud. No niimoodi kiirelt kahe käe sõrmedel üles lugedes tuleb meelde meie armastatud lastelaager "Mäng on väikese inimese töö", Põnnideparaad, muusikal, skeitpark, võrkpalli võistlused, liikumisrühm, pillimängijad ja laujad, jm.
Noori oli kohal umbes 30, pluss-miinus, aga arvan siiski et pigem pluss :))

Kõik noored sain rinda uhke märgi ja see oli väga armas, et meid sedasi meeles peeti. Ka ilma selle ürituseta tean mina ja kindlasti ka kõik teised vabatahtlikud, et oleme kõikidel nagunii meeles ja et meie poole saab alati pöörduda.

Meie "ema" Liis väärib küll suurt kummardust ja sooja embust. Tänu temale olen mina nii paljudest toredatest üritustest saanud osa võtta ja kindlasti tuleb neid veel.

Eriti ilusaks tegi ürituse muidugi see, et ametliku osa lõpetas minu üks lemmikutest - Moonshine ;)

Pildil on väike osa meist, tublimad veteranid, kes polnud jõudnud veel koju minna, reede ju.

Kutte bändis oli muidu neli, aga nii vähe pilte jõudsin teha ja kahjuks korraga nad pildile ei sattunudki, vabandused :)