19. detsember

Minu käest on mõnel korral küsitud, et mis kaamerat ma kasutan, et pildid hästi välja tulevad. Siis ma natuke muigan ja hea meelega parandan neid, et pildi teeb küll kaamera, aga sätte paika panen ju mina.

Siis ma mõtlesin juba edasi ja avastasin, et ohoo, ma pildistan manuali programmiga. See oli korraks nii lapselikult lahe tunne, sest veel suvel ma olin manuali nii vähe kasutanud ja olin kindel, et ma seda lähiajal kasutama ei hakka, et ainult programmid A ja vahel ka S. Aga näedsasiis, selgeks sain ja see on tegelikult nii lihtne. Natuke õpid tundma kaamerat ja neid paljusid numbreid, mida muuta saab ja pilt tuleb nagu naksti ;)

Tänan natuke ka oma peiksi (peiks on mu uus lemmiksõna). Hommikul kooli sõites ja lõunal koju tagasi tulles, võlus mind see mõnus auru-udu täis meri. Linna oli Pirita poolt otsast vaevu näha, ainult kõrgemad tornid vaatasid vastu. Niimoodi argipäeval kooli lipates mul kaamerat kaasas ei ole ja nagu ma olen, ühest kõrvast sisse, teisest välja - koju jõudes oli see ilus meri mul nagu naksti meelest pühitud. Mõtetes virisesin veel, et nii palju vaba ega, mis ma teha võiks. Siis aga mu peiks helistas ja ütles, et pean merd pildistama minema, et nii ilus. Teadsin, et ilus. Võtsin auto ja nagu naksti - käidud. Tore oli, ilus oli ka, külm oli ka, aga mis siis - ilu kaalus kõik üle ja lihtsalt oli uhke tunne, et viitsisin ennast toast välja ajada. 

Homme uitan veel koolis, pildistan natuke stuudios ja siis on vaheaeg. Nii vahva, mul ei ole ammu enam vaheaega olnud :)

Olge terved ja ärme virise, et külm on, soojem sellest ei hakka, lihtsalt teistel hakkab kõrvust kakivett jooksma ;)

Sõime peiksiga koos lõunat. Seda juhtub nii harva, kui me koos päeval kodus oleme ja see on nii mõnus. Mis siis, et mõlemad tuiskasime mööda tuba ringi omi asju asjatades, ikka on nii hea tunne, kui kallis on ligidal. Vahepeal kerge kallistus ja siis - soe kohv ja kuumad juustusaiad :)

Siin on minu väga armas ja vahva kursus. Ainult poolteist aastat veel ja siis juba lendame pesast välja - loodan, et selle aja peale kõik oskame lennata ja veel kõrgel ka ;)

Enne lõbu, siis natuke tööd ka

Kõik teavad, et vahel peab lihtsalt niiviisi. Kui tööd juba nii palju järjest on tehtud, peab veidi ikka puhkama ka. Täna oli selleks ideaalne võimalus. Kummardus tervisele, et end kokku võttis.

Kohila vallavalitsus korraldas väikese istumise-olemise ning kutsutud olid noored, kes on oma abikäe  (vabatahtlikult :)) ) andnud Kohilas erinevatel üritustel, või siis vabatahtlikult neid ürituse ise ka organiseerinud. No niimoodi kiirelt kahe käe sõrmedel üles lugedes tuleb meelde meie armastatud lastelaager "Mäng on väikese inimese töö", Põnnideparaad, muusikal, skeitpark, võrkpalli võistlused, liikumisrühm, pillimängijad ja laujad, jm.
Noori oli kohal umbes 30, pluss-miinus, aga arvan siiski et pigem pluss :))

Kõik noored sain rinda uhke märgi ja see oli väga armas, et meid sedasi meeles peeti. Ka ilma selle ürituseta tean mina ja kindlasti ka kõik teised vabatahtlikud, et oleme kõikidel nagunii meeles ja et meie poole saab alati pöörduda.

Meie "ema" Liis väärib küll suurt kummardust ja sooja embust. Tänu temale olen mina nii paljudest toredatest üritustest saanud osa võtta ja kindlasti tuleb neid veel.

Eriti ilusaks tegi ürituse muidugi see, et ametliku osa lõpetas minu üks lemmikutest - Moonshine ;)

Pildil on väike osa meist, tublimad veteranid, kes polnud jõudnud veel koju minna, reede ju.

Kutte bändis oli muidu neli, aga nii vähe pilte jõudsin teha ja kahjuks korraga nad pildile ei sattunudki, vabandused :)

Krisse on haige

Olen kaks ja pool päeva kodus haige olnud. Õuduk, kuidas mul selleks üldse tahtmist ei ole, ja aega ka mitte. Aga nagu välk selgest taevast üks päev tuli kallale palavik ja kurguvalu, mis kasvas edasi angiiniks. Sellist pulli pole minu kurgus enne olnud, õnneks sain päris kiirelt rohud ja juba järgmisel päeval oli inimlik tunne peal.
Juba hetkel on tunne, et lippaks ja jookseks homme õue, aga tean et peab välja ravima - enesetunne võib ka petlik olla, vedelen veel voodis ja üritan näiteks õppida!!
Pärast olen mingi kroonilise angiiniga tütarlaps või siis pean mandleid eemaldama minema või saan mingi muu jama, mida see teha võib. Aga see selleks, kõik on vahel haiged, mis seal ikka.
Haigu viis minult ära kõik isud, mis on seotud pilditöötlemise või fotograafiaga, ma ei teanud, et sedasi tjuhtuda võib, lihtsalt ei taha avada kausta, kus mind ootavat toored fotod. Ei taha ja kõik. No mis seal ikka, kui ei taha, siis ei saa sundida ka. Täna juba poole silmaga vaatasin ja, uhh, eluvaim hakkab ikka sisse tagasi tulema :)

Täna oli selline kogemus, umbes 4h polnud internetti, mitte kuskilt ei paistnud, et asi tahaks laheneda, nii ma siis tõmbasin teki kurguni ja vaatasin Sõpru, nagu alati, kui olen voodis pikali haige. Nii läbi vaadatud on need plaadid, aga alati nii hea soe ja siiski naljakas on neid uuesti ja uuesti üle vaadata.
Usumatu, milline "levist väljas" tunne on ilma internetita ja veel lisaks see, et ma ei saa uksest välja minna kellelegi külge - olen ju voodi külge "aheldatud".
Natuke napakas, et internet on nii suur osa meie elust. Aga näiteks, mul ei ole kuskil kodus raamatus kirjas, kuidas teha äriplaani või kuidas uurimistöös selle ja selle kohta kirjutada. Eks ma natuke liiga palju üritan vabandusi ka leida ;)

Püsige teie kõik terved, haigus võtab ära ikka liiga palju aega - aga samas, kui täitsa voodihaigeks ei tee, saab vähemalt kodused toimetused tehtud. :)

Robin & Co

Nõndaviisi, nüüd ma olen küll päris fotoshuudi ära teinud. Krissik, Robin, Kaija, Dominic, Krista ja Carmel poosetasid Nõmmel mul kaamera ees.

Lastega on ikka päris keeruline, eriti veel, et neid oli kolm - kuidas ma saan kõik kolm last korraga endale kaamerasse vaatama? Mul oleks vaja mingit laulvat, hüppavad ja vilkuvat atripuuti vist objektiivi külge saada.
Õnneks oli Dominic'u isa kaasas ja tema vahel aitas oma nutitelefoniga, et sealt laste lemmiklaulu lasta või kargas mul seljataga imelikke hääli tehes, et lapsed minu suunas natukenegi vaataksid.

Hästi lahe oli küll, kui kaamera ees oli ainult üks laps või emme ja laps, siis said teised ka seal prääksuga kükke teha, ninast ja kõrvadest end sikutada (ega ma täpselt ei tea ka, mis nad tegid, nad olid koguaeg mu seljataga). Ega külm ei hakanud kellelgi :)

Kõige suurem hirm oli mul see, et me läheme kõik koos Nõmmele metsa ja pildid mis ma teen, ei tule väljagi. Ma nii hirmsasti pabistan selliste asjade pärast, kuidas ma värvid paika saan ja kas ma ikka õiged sätted peale pane, äkki tulevad kõik udused ja ma ei saa kedagi fookusesse... Eks see ole normaalne ka, kõik ei ole veel unepealt selge ja niksnaks kiirelt-kärmelt ma alati neid sätteid paika ei saa.

Kui ma pildid valmis said, siis ma olin päris rahul, armsad pildid ja emmedele meeldisid ka :)

Portfoolio

Õige pea saab läbi esimene kuu Polütehnikumis fotograafia erialal. Mul on siiani ainult positiivsed emotsioonid, klass on väga vahva, rühmajuhataja on tore ja vinge, tunnid on ka mõnusad.

Umber nädalakese tagasi tegin Tumblr lehele oma blogi ehk siis portfoolio ehk siis koha, kuhu riputan enda tehtud fotod, võibolla vahel lisan ka juttu - aga seda juttu ka siis ainult kindla foto kohta. 

Õudsalt keeruline on seda pidada. Vahel tunduvad nii paljud pildid jube head, et lisaks kõik sinna, siis jälle ei meeldi ükski ja tahaks kogu blogi otsast peale alustada. 

Iga rännaku algus on raske ja keeruline, mul on täpselt samamoodi, ma tahan juba hirmsasti hea olla, aga kuna ma iga päev õpin midagi uut, siis aina kaugemale see "hea" minust tahab minna. Ja kusjuures ma ei ole selle üle üldse õnnetu. Mul on jube hea meel, et ma koguaeg arenen ja juurde õpin, lihtsalt vahel teeb natuke nõutuks see, et kuigi ma millegi olen juurde õppinud, siis praktikas see ei tule üldse nii välja nagu ma tahaks. Ja siis ma peangi end ületama ja kannatlik olema. Aga küll ma jõuan, küll ma jõuan. 

Võibolla ma olen liiga kriitiline enda vastu, et peaks leebem olema ja lihtsalt go with the flow. sest et ma ei saagi kohe hea olla ja võibolla ma liiga tihti mõtlen seda, et ma ei ole veel nii hea ja siis see teeb omakorda mind veel õnnetumaks ja siis ma olen veel kriitilisem. Kõnnin ringis kergelt. 

Igaljuhul, kindlat silma mulle, rahu ja kannatlikust :P

Ahjaa, ja mu portfoolio-fotoblogi on siin

Pisikesega päikest püüdmas

Ammu ilma oli juba plaan, et lähen Pisikest pildistama. Aga nagu ma olen, siis mul endal tuleb koguaeg midagi muud ette või ilm läheb kehvaks, Pisikesel tuleb midagi ette ja millalgi veelkord läheb ilm koledaks.

Eile, finally, saime kokku. Ma polnud üldse arvestanud sellega, et päike läheb looja siis, kui temal on selleks aeg, mitte siis, kui minule sobib. Nii me siis kõigepealt kiiruga otsisime kaunist kuldset viljapõldu. Ühe leidsime, aga vili oli max 20-30cm pikk, minu jaoks natuke lühikene :)
Leidsime teise veelgi, aga et päikese kätte saada, oleks pidanud hirmus koledast võpsikust ja mudasest pinnasest üle jalutama, see ei tundunud ahvatlev. Oleksime saanud ka umbes 30m mööda vilja jalutada, et päikese kätte jõuda, aga ma ei oleks tahtnud teise tööd seal niiviisi ära rikkuda. Niisiis viljapõld jäi seekord ära. Sups ruttu autosse ja Kohila poole uuesti, et päikesest veel viimast võtta.

Saime ikka päikest ka :) Eriti naljakas oli see, et ma olin täitsa ilma abiliseta ning pidin siis ühe käega peegeldit hoidma, kus seda vaja oli ja teise käega pildistama. Akrobaatika ma ütlen, akrobaatika! Mings olukorras olid abimeheks mu jalad - Pisike seisi natuke künka servast all pool ja päike oli täpselt õigel kõrgusel, et niiviisi hakkama saada.

See oli mu esimene pildistamine peegeldiga, kui mul vaid oleks neli kätt, ma oleks nii rahul. Mulle meeldib kõike ise teha, kõigel ise silma peal hoida ja sel juhul oleks imelihtne ühtede kätega sättida peegeldit ja teiste kätega pildistada. Ah mis jutt, unistuseks see jääbki, teine kord leian lihtsalt kellegi vahva endale appi :)

Loodust pildistada on raske

.. see on minu arvamus. Ja ma ei tea, kas see jutt, mis tulla tahab on nii tuttav mulle endale, et ma olen seda juba kirjutanud või ma lihtsalt hiljaaegu olen seda kellegagi arutanud.

Igaljuhul, loodus on ilus ja aplaus nendele fotograafidele, kes oskavad seda ka pildis edasi anda. Mina ise loodust fotografeerida ei oska. No mõne asjaga saaks hakkama küll ja oleks isegi kena vaadata, aga selleks peab olema mõni eriliselt ilus koht eriliselt ilusa valgusega - näiteks päikeseloojang, kerge udu, põlismets. Aga samas - selle on loodus ise teinud ja ma lihtsalt õigel hetkel olen olnud õiges kohas ja selle pildile püüdnud.
No pisemaid detaile on vist kergem pildistada (nagu ka pildid selles postitused), kuid maastike pildistada on veel keerulisem ja üldse pole kade meel ka, et ma ei oska, lihtsalt mind huvitavad teised asjad kaamera ees.

Aga see ei tähenda et ma vahel ikka ei katsetaks või et midagi vahvat looduses nähes ma kaamerat ei haaraks.

Muusikal

Kohilas toimus suurepärane kogukonnamuusikal. Alates mai kuust käisin proovides, esialgu lugesime, lihtsalt ühehäälselt paberi pealt maha :) Hiljem juba pidi karakterit kindlasti sisse tooma, kes seda veel teinud ei olnud. Minu jaoks oli eriti raske teiste ees näidelda, või mis - esialgu oli hirmus nii suure rahva hulga ees üldse oma suu lahti teha :)) vot nii häbelik olengi. Ma ei ütlegi, et ma nüüd hirmus äge olen, et asja tehtud sain, aga natuke nutuselt ma oma osa tehtud sain. Mitte nutuselt ehk jonnides ja vastu hakates, vaid et minu tegelaskuju oligi üks nutune vetepiiga.

Nii, mõne aja pärast juba lisasime asja juurde ka esialgsed liikumised , siis sai pilt tiba selgemaks, et mis üldse toimub ja mis-kes-ja kus olema peab. No ma ise arvasin selleks ajaks, et ahaa, et niiviisi käibki - olin käsikirja läbi lugenud küll, kuid kui ikka Priidu juurde suurele muru platsile kõik kokku tulime ja lavastaja Valter hakkas siis pilti tervikuks tegema - tegelikult sai asi alle selgeks siis :)

Ja kuidas saab siis ilma lauludeta - muusikal siiski ju. Oi laule on palju ja kui ilusad ja millised hääled. Ja muidugi ei saa mainimata jätta, et enamus laulud said just selleks muusikaliks kirjutatud, laulude kirjutamine tundub ikka ülivõimas. Lugude autorid on kohalikud imetlusväärsed inimesed - minu lemmikud nendest on Peter Põder ja Tiina Adamson.

Lugu ise räägib veterahvast ja mustlastest, kus intriige punub muidugi mõista armastus. Imelise loo kirjutas Anneliis Kõiv, keda mainisin ka lastelaagri postituses. Aitäh sulle! Oled suurepärane :)

Pildid ongi tehtud enamus Priidu juures proovides. Mõned viimased pildid suutsin mälestuste mõttes ka laval teha ehk siis kellasillakäärus.

Ja ütlen ka juba seda, kes sellel aastal ei jõudnud, või kui jõudiski ja nii väga meeldis, siis palun väga, uuel suvel pidi see sama Veterahva needuse kogukonnamuusikal uuesti lavastuma, mille üle on minul ainult hea meel. Publikult on tulnud nii palju positiivset vastukaja, et iga kuu ühe korra peaks seda kuskil etendama :))

Nüüd ootan kannatamatult DVDd, mille paneb kokku Purk - nemad filmisid meid. Mul on selle üle väga hea meel, pole ju tervikliku pilti muusikalist ja kuidas see saabki tekkida, kui terve aja peab lava taga olema ;)

Sellised suured projektid on vahvad. Nii palju aega veedetakse koos ja juurde tekib palju uusi tuttavaid. Terve suve peaaegu kõik pühapäevad veetsime koos ja pusisime lõpptulemuse nimel. Augustikuu on nüüd täiesti vaba ning saab ehk võimalusel ka Kohilast kaugemale põgeneda, kui ilmad seda lubaksid. No ega need ilmad mind nüüd kinni ei hoia, aga mina ei taha kuskile minna, kui plätusid ja kleiti selga ei saa panna ja päikesekreemi ei pea kasutama.