Tali tuli õue

Eks see lumi jõuab suht ootamatult meieni. Teame, et tuleb, aga no kui tuleb nii, et aknast välja ka ei näe, siis on ju ootamatult ja palju ka.
Niisiis, lumi tuli maha ja Krissel käpikud puudu. Ammu ilma juba mõtlesin, et tahaks endale paari käpikuid, siis sõbrants eputas kui ilusate kinnastega tema hakkama sai, kudus ja puha. Ma olin nii kade. Kuna ma kinnast kududa ei oska ja olin laisk, et õpetust otsida, võtsin ma kätte heegelnõela ja heegeldasin endale ühe paari :))

Tehniliselt täiesti vissvuss, aga ammid on ikka, minu jaoks küll.

Nüüd panin lõngad, vardad kotti ja võtan linna kaasa, mis muud pimedatel õhtutel ikka muud teha :))

Lii & Risto

Mõni aeg tagasi, kui väljas ei pidanud veel talvesaapaid, karvamütse ja soojasid salle kandma, käisin pildistamas Lii'd ja Ristot. Lii oli viimaseid nädalaid rase, nüüd on ilmaime sündinud :))

Kui Lii minu poole pöördus, olin ma väga liigutatud. See teeb ju au, kui sinu töödega ollakse rahul ja tänu sellele uued inimesed minu poole julgevad suunduda. Kui kuupäev pildistamiseks oli paigas, siis viimased ööd enne seda, hoidsin pöidlaid pihus, et pisibeebi ootaks ja laseks mul pildid ära teha. Õnneks ootas ;)

Jõudu ja jaksu teile!

Stuudio (J&K)

Õpetaja kurikuulsad sõnad "kui ei tegele, siis ei edene" on nii tõesed, pea iga päev korra mõtlen sellele. Hetkel sobib see hästi minu stuudiokogemusega. Ükspäev oli kooli stuudio minu kasutada ja kaks sõbrantsi tulid mulle appi, poseerisid veidi.
Väga vahva oli. Natuke hirmus ka. Mõni hetk tekkis õõnes tunne sees, et "oh mis nüüd järgmiseks peaks tegema ja mis poose üldse maailmas veel olemas on. appiappi". Kui juba lähedaste inimestega selline tunne vahepeal üle kere läbi jookseb, mis siis veel võhivõõrastega on. Oi see on ikka tegelt natuke keeruline. Aga ma usun sellesse, et mida rohkem tegelen, seda kergemaks läheb.

Stuudio kogemus oli väga hea. Ma polnudki veel ise pidanud kõike üksinda tegema ja see polnudki nii keeruline. Mäletan esimest päeva üldse, kui õpetaja meid stuudioga tutvuma viis - ma vaatasin seda tehnikat ja muidu asju, nagu ilmaimet. Tundus võimatu elusees selgeks saada, mis välgud kuidas töötavad ja appikene, välgul on veel nii palju nuppe ja võimalusi.

Nüüd on selge, kuidas välgud töötavad - saaks veel täitsa selgeks selle, mis moodi valguseid sättida, et saaks soovitud tulemuse. Võimalusi on ju meeletult, tahaks vahel korraga kõiki erinevaid võimalusi kasutada, aga nii ei saa, ikka ükshaaval tuleb valgustust sättida, klõps ära teha ja siis jälle midagi pildil muuta. Valgustamine on nii põnev - enne kooli ma ei tundnud selle vastu üldse huvi, vahepeal ei saanud arugi, et mis fotograafil ikka selle valgusega nii palju tegemist on - aga näed - valgus on põhiline, millega me mängime.

Naabrid

Eelmisel nädalal külastasin naabreid - Soomet. Panime klassis kümneliikmelise pundi kokku ja põrutasime Kälviä pisilinna teisele fotograafaiaga tegelevale koolile külla. Veetsime seal peaaegu terve nädala.

Esimene päev möödus reisides - laev, tallatakso, rong ja buss. Sõitsime Helsingist Kokkolasse 5 tundi!!! rongiga, pisikeses kupees kaheksakesi, tore oli küll, enne kui väsimus peale tuli ikka lobisesime ka, aga viie tunniga satub suhu juba istme maitse ja luud-kondid jäävad törtsu kangekski.

Igaljuhul - kohapeal me tegime natuke rühmatööd, pildistasime teineteist ja loodust. Õhtuti oli aega istuda väga uhkes arvutiklassis ja Photoshoppida oma saaki.

Kerged ekskursioonid Ohtakari saarele ja Kokkolasse olid väga vahvad - uued kohad pakuvad alati palju avastamisrõõmu ja ilus on vaadata natuke teistsugust loodust (mandril see ei erinenud Eestist mitte millegi poolest, aga pisike kaluriküla koosnes küll enamasti kividest ja oli natuke erinev, kui meie saared) ja vanu renoveeritud puitmaju.

Kogu lõbu rikkus ära minu tervis. Ei mina tea, miks see mul vastu ei taha pidada sügiseti ja kevadeti, väga tihti olen nohus ja siis boonusena saan endale ka külmavillid. Ise arvan, et laeval on miski konditsioneeri-süsteem ja see minul seest õõnsaks tegigi, natuke tuult Helsingis ja voilaa, nohu ja palavik said rohelise tule. Mõned õhtud ja mõned tunnid osadest päevadest veetsin teki all ja kirusin ennast.

Majutus oli väga hea - ööbisime kohaliku kooli ühiselamutest, enamasti olid toad paarikaupa, minul vedas - meid oli toas neli ja seega oli eriti lõbus koguaeg.

Nüüd olen tagasi kodus, koolitöid on täpselt parajalt nii palju, et puhata nagu ei jõuagi, aga polegi vaja väga - ma teen ju midagi, mis mind väga huvitab.

Järgmisel nädalal esitame õpetajale kaks teemapilti ja saame esimesed suuremad ja tähtsamad hinded. Kui ma lõpuks suudan ära otsustada ja printimiseni jõuan, jagan ehk siingi oma valikuid. Natuke hirmus on see - ma tahan, et pilt oleks väga hea (selline väga hea, mida ma hetkel suudan), aga see on niivõrd raske. Praktikas ei taha ükski asi niimoodi välja kukkuda, nagu ma planeerin.
Kui ma mingi aeg arvasin, et mina stuudios küll pildistama ei hakka (asjad mida ei tunne, tekitavad ikka hirmu ja ju ma selle pärast siis eitasingi seda), nüüd on asi puust ja punaselt ette tehtud ja see tundub hoopis nii põnev ja tahan veel ja veel stuudiost teada saada. Ehk siis, palju lihtsam head pilti saada stuudios - valgust on alati just nii palju, kui mina tahan ja see langeb ka just sealt, kust mina tahan. Aga siiski, ma armastan päevavalgust, see on palju õigem, mahedam, pehmem... ohh :)
Täna näiteks sõitsin Kohilasse, et pildistada, aga selle ajaga, mis siia sõitmiseks kulus, oli juba nii hämaraks läinud, et see polnud ei pilt-ei asi, mis välja tuli. Kujutisest sai aru küll, aga no esitlemiseks see ei sobi. Nüüd tuleb päevavalgust vaat et tikutulega taga otsida, kui suurema osa päevast oled koolis ja peale seda tahaks hetkeks maha istuda ja peale seda on juba jube hämar.

Vaata ka minu fotoblogi siin

Kerge update, Kokkola kohalik ajaleht tegi meie külastusest postituse, meie (Soome, Eesti ja Leedu õpilased) esitatud piltidest, mis me Kokkolas tegime, valiti välja mõned, mida siis veebisaidil näidatakse ja ohsailmaimet, leidsin enda pildi ka, galeriis pilt nr 12, tänavavaade roheka maja, laterna ja mõne autoga :)

Robin & Co

Nõndaviisi, nüüd ma olen küll päris fotoshuudi ära teinud. Krissik, Robin, Kaija, Dominic, Krista ja Carmel poosetasid Nõmmel mul kaamera ees.

Lastega on ikka päris keeruline, eriti veel, et neid oli kolm - kuidas ma saan kõik kolm last korraga endale kaamerasse vaatama? Mul oleks vaja mingit laulvat, hüppavad ja vilkuvat atripuuti vist objektiivi külge saada.
Õnneks oli Dominic'u isa kaasas ja tema vahel aitas oma nutitelefoniga, et sealt laste lemmiklaulu lasta või kargas mul seljataga imelikke hääli tehes, et lapsed minu suunas natukenegi vaataksid.

Hästi lahe oli küll, kui kaamera ees oli ainult üks laps või emme ja laps, siis said teised ka seal prääksuga kükke teha, ninast ja kõrvadest end sikutada (ega ma täpselt ei tea ka, mis nad tegid, nad olid koguaeg mu seljataga). Ega külm ei hakanud kellelgi :)

Kõige suurem hirm oli mul see, et me läheme kõik koos Nõmmele metsa ja pildid mis ma teen, ei tule väljagi. Ma nii hirmsasti pabistan selliste asjade pärast, kuidas ma värvid paika saan ja kas ma ikka õiged sätted peale pane, äkki tulevad kõik udused ja ma ei saa kedagi fookusesse... Eks see ole normaalne ka, kõik ei ole veel unepealt selge ja niksnaks kiirelt-kärmelt ma alati neid sätteid paika ei saa.

Kui ma pildid valmis said, siis ma olin päris rahul, armsad pildid ja emmedele meeldisid ka :)

Portfoolio

Õige pea saab läbi esimene kuu Polütehnikumis fotograafia erialal. Mul on siiani ainult positiivsed emotsioonid, klass on väga vahva, rühmajuhataja on tore ja vinge, tunnid on ka mõnusad.

Umber nädalakese tagasi tegin Tumblr lehele oma blogi ehk siis portfoolio ehk siis koha, kuhu riputan enda tehtud fotod, võibolla vahel lisan ka juttu - aga seda juttu ka siis ainult kindla foto kohta. 

Õudsalt keeruline on seda pidada. Vahel tunduvad nii paljud pildid jube head, et lisaks kõik sinna, siis jälle ei meeldi ükski ja tahaks kogu blogi otsast peale alustada. 

Iga rännaku algus on raske ja keeruline, mul on täpselt samamoodi, ma tahan juba hirmsasti hea olla, aga kuna ma iga päev õpin midagi uut, siis aina kaugemale see "hea" minust tahab minna. Ja kusjuures ma ei ole selle üle üldse õnnetu. Mul on jube hea meel, et ma koguaeg arenen ja juurde õpin, lihtsalt vahel teeb natuke nõutuks see, et kuigi ma millegi olen juurde õppinud, siis praktikas see ei tule üldse nii välja nagu ma tahaks. Ja siis ma peangi end ületama ja kannatlik olema. Aga küll ma jõuan, küll ma jõuan. 

Võibolla ma olen liiga kriitiline enda vastu, et peaks leebem olema ja lihtsalt go with the flow. sest et ma ei saagi kohe hea olla ja võibolla ma liiga tihti mõtlen seda, et ma ei ole veel nii hea ja siis see teeb omakorda mind veel õnnetumaks ja siis ma olen veel kriitilisem. Kõnnin ringis kergelt. 

Igaljuhul, kindlat silma mulle, rahu ja kannatlikust :P

Ahjaa, ja mu portfoolio-fotoblogi on siin

Unistuse täitumine

Aastaid tagasi julgesin korraks mõelda midagi sellist, et mina hakkan tegeleme fotograafiaga. Vaikselt õrnalt unistasin. Kui juhtusin kuulma, lugema midagi fotograafia-alastest terminitest või mis moodi see asi käib ja mida kõike peab teadma, mõtlesin, et ah, las olla see fotograafia, natuke keeruline tundub.
Õnneks iga päeva, kuu ja aastaga julgesin ma sellest unistada aina rohkem ja lõpuks jõudsin siia kus ma olen.

Kui varem arvasin, et ma olen alguses ja tee on pikk, siis ma muudan enda arvamust ja ütlen alles nüüd, et olen alguses ja tee on veel pikem, kui ma arvasin. Igaljuhul, vahet pole millal ja kui pikk see tundus, see ongi pikk tee. Milleni? Fotograafiks saamiseni.

Sain nüüd pika lõigu ja infot nagu polegi. Jutt järgmine: eelmisel sügisel mõtlesin, et pean ka ükskord asjalikuks saama. Püüdlema elus millegi poole, mis muudab mind õnnelikuks. Ma olen õnnelik selle üle, et ma julgesin selle sammu teha. Niisiis, teadsin eelmine sügis juba, et käin suveni tööl ära ja siis astun kooli.
Nüüd, sel suvel, viisin paberid Tallinna Polütehnikumi, tegin katsed ja läbisin vestluse. Esialgu küll ei läinud asjad nii nagu ma planeerisin, aga päike tuli uuesti pilve tagant välja ja voilaa, ma õpin nüüd Polütehnikumis fotograafiat.

Vahel tekib sisse väike värin ja kartus, kõik uus on alguses ikka hirmutav. Esimesed kolm päeva, mis ma koolis olen käinud, on olnud huvitavad. Neljapäeval vedasime kooli kaasa juba enda kaamerad ja hakkasime praktiseerima - milleks oodata, eks.

Näole tuleb mõnusalt pehme ja soe naeratus, kui mõtlen, et lõpuks ometi ma õpin midagi, mida ma armastan. Kõik on nii ulmelt lahe, kosmos noh! ;)

Annan vanale uue näo

Kaltsukates on nii mõnus käia, sealt saab alalti leida midagi huvitavad, mida kellelgi teisel ei ole ja eriti meeldivad mulle vidinate ja tarbeesemete nurgakesed.
Käisin Kohilas vanas vallamajas asuvas kaltsukas üle pika-pika aja ja leidsin endale mantli mis on justkui minu keha järgi õmmeldud ja kui võtta, et üks poolpikk mantel maksab umbes 100€, siis ma säästsin 98€ ja saan selle eest osta näiteks uusi käekotte, mida mul ilmselgelt on liiga vähe.

Käekottidega on huvitav see, et ma armastan neid endale osta, kuid lõpuks on ikkagi nii, et mul kujuneb paar lemmikut, mida ma igapäevaselt kannan. Vahel häbiga avastan, et oh, mul on ju nii vahva kotike kapis, aga miks ma seda see ja see kord ei kandnud, kui see oleks mulle ideaalselt sobinud.

Aga kaltsukas käigust veel ja tänane sissekanne sellest pidigi olema. Nimelt käisin Solarises ühel suvepäeval ja avastasin sealt pisikese poe, kus müüakse käsitöövidinaid. Ostsin edale portselanimarkeri. Mitu nädalat käisin ringi ja vaatasin erinevatest poodidest, et leiaks armsa ja üleni valge kruusi või taldriku või kausi. Lõpuks leidsin need siis tollest kaltsukast. Neli tassi. Kahjuks pisikesed, et mina, kes armastan suure hulga kohvi välja valada ja kaunistada seda piimaga, kuni kohvi pole enam kohvi mõne jaoks ma arvan :)) Aga mõnel päeval ikka saan need tassid kapist välja võtta ja neid kasutada nii, nagu tassi kasutama peab.

Minu meelest nii vahvad täpileenud :)

Pisikesega päikest püüdmas

Ammu ilma oli juba plaan, et lähen Pisikest pildistama. Aga nagu ma olen, siis mul endal tuleb koguaeg midagi muud ette või ilm läheb kehvaks, Pisikesel tuleb midagi ette ja millalgi veelkord läheb ilm koledaks.

Eile, finally, saime kokku. Ma polnud üldse arvestanud sellega, et päike läheb looja siis, kui temal on selleks aeg, mitte siis, kui minule sobib. Nii me siis kõigepealt kiiruga otsisime kaunist kuldset viljapõldu. Ühe leidsime, aga vili oli max 20-30cm pikk, minu jaoks natuke lühikene :)
Leidsime teise veelgi, aga et päikese kätte saada, oleks pidanud hirmus koledast võpsikust ja mudasest pinnasest üle jalutama, see ei tundunud ahvatlev. Oleksime saanud ka umbes 30m mööda vilja jalutada, et päikese kätte jõuda, aga ma ei oleks tahtnud teise tööd seal niiviisi ära rikkuda. Niisiis viljapõld jäi seekord ära. Sups ruttu autosse ja Kohila poole uuesti, et päikesest veel viimast võtta.

Saime ikka päikest ka :) Eriti naljakas oli see, et ma olin täitsa ilma abiliseta ning pidin siis ühe käega peegeldit hoidma, kus seda vaja oli ja teise käega pildistama. Akrobaatika ma ütlen, akrobaatika! Mings olukorras olid abimeheks mu jalad - Pisike seisi natuke künka servast all pool ja päike oli täpselt õigel kõrgusel, et niiviisi hakkama saada.

See oli mu esimene pildistamine peegeldiga, kui mul vaid oleks neli kätt, ma oleks nii rahul. Mulle meeldib kõike ise teha, kõigel ise silma peal hoida ja sel juhul oleks imelihtne ühtede kätega sättida peegeldit ja teiste kätega pildistada. Ah mis jutt, unistuseks see jääbki, teine kord leian lihtsalt kellegi vahva endale appi :)

Loodust pildistada on raske

.. see on minu arvamus. Ja ma ei tea, kas see jutt, mis tulla tahab on nii tuttav mulle endale, et ma olen seda juba kirjutanud või ma lihtsalt hiljaaegu olen seda kellegagi arutanud.

Igaljuhul, loodus on ilus ja aplaus nendele fotograafidele, kes oskavad seda ka pildis edasi anda. Mina ise loodust fotografeerida ei oska. No mõne asjaga saaks hakkama küll ja oleks isegi kena vaadata, aga selleks peab olema mõni eriliselt ilus koht eriliselt ilusa valgusega - näiteks päikeseloojang, kerge udu, põlismets. Aga samas - selle on loodus ise teinud ja ma lihtsalt õigel hetkel olen olnud õiges kohas ja selle pildile püüdnud.
No pisemaid detaile on vist kergem pildistada (nagu ka pildid selles postitused), kuid maastike pildistada on veel keerulisem ja üldse pole kade meel ka, et ma ei oska, lihtsalt mind huvitavad teised asjad kaamera ees.

Aga see ei tähenda et ma vahel ikka ei katsetaks või et midagi vahvat looduses nähes ma kaamerat ei haaraks.

Muusikal

Kohilas toimus suurepärane kogukonnamuusikal. Alates mai kuust käisin proovides, esialgu lugesime, lihtsalt ühehäälselt paberi pealt maha :) Hiljem juba pidi karakterit kindlasti sisse tooma, kes seda veel teinud ei olnud. Minu jaoks oli eriti raske teiste ees näidelda, või mis - esialgu oli hirmus nii suure rahva hulga ees üldse oma suu lahti teha :)) vot nii häbelik olengi. Ma ei ütlegi, et ma nüüd hirmus äge olen, et asja tehtud sain, aga natuke nutuselt ma oma osa tehtud sain. Mitte nutuselt ehk jonnides ja vastu hakates, vaid et minu tegelaskuju oligi üks nutune vetepiiga.

Nii, mõne aja pärast juba lisasime asja juurde ka esialgsed liikumised , siis sai pilt tiba selgemaks, et mis üldse toimub ja mis-kes-ja kus olema peab. No ma ise arvasin selleks ajaks, et ahaa, et niiviisi käibki - olin käsikirja läbi lugenud küll, kuid kui ikka Priidu juurde suurele muru platsile kõik kokku tulime ja lavastaja Valter hakkas siis pilti tervikuks tegema - tegelikult sai asi alle selgeks siis :)

Ja kuidas saab siis ilma lauludeta - muusikal siiski ju. Oi laule on palju ja kui ilusad ja millised hääled. Ja muidugi ei saa mainimata jätta, et enamus laulud said just selleks muusikaliks kirjutatud, laulude kirjutamine tundub ikka ülivõimas. Lugude autorid on kohalikud imetlusväärsed inimesed - minu lemmikud nendest on Peter Põder ja Tiina Adamson.

Lugu ise räägib veterahvast ja mustlastest, kus intriige punub muidugi mõista armastus. Imelise loo kirjutas Anneliis Kõiv, keda mainisin ka lastelaagri postituses. Aitäh sulle! Oled suurepärane :)

Pildid ongi tehtud enamus Priidu juures proovides. Mõned viimased pildid suutsin mälestuste mõttes ka laval teha ehk siis kellasillakäärus.

Ja ütlen ka juba seda, kes sellel aastal ei jõudnud, või kui jõudiski ja nii väga meeldis, siis palun väga, uuel suvel pidi see sama Veterahva needuse kogukonnamuusikal uuesti lavastuma, mille üle on minul ainult hea meel. Publikult on tulnud nii palju positiivset vastukaja, et iga kuu ühe korra peaks seda kuskil etendama :))

Nüüd ootan kannatamatult DVDd, mille paneb kokku Purk - nemad filmisid meid. Mul on selle üle väga hea meel, pole ju tervikliku pilti muusikalist ja kuidas see saabki tekkida, kui terve aja peab lava taga olema ;)

Sellised suured projektid on vahvad. Nii palju aega veedetakse koos ja juurde tekib palju uusi tuttavaid. Terve suve peaaegu kõik pühapäevad veetsime koos ja pusisime lõpptulemuse nimel. Augustikuu on nüüd täiesti vaba ning saab ehk võimalusel ka Kohilast kaugemale põgeneda, kui ilmad seda lubaksid. No ega need ilmad mind nüüd kinni ei hoia, aga mina ei taha kuskile minna, kui plätusid ja kleiti selga ei saa panna ja päikesekreemi ei pea kasutama.