Täna, peale seda, kui olin avastanud, et ma pole paar päeva mitte midagi kasulikku teinud, võtsin karbist välja Fimo savi, mida ma pole kasutanud umbes täpselt nädal aega vähem kui kaks kuud. Tundub uskumatu, kuid tõesti, ma pole mitu kuud midagi fimost teinud.
Niisiis tegutsema hakates tundsin end kohe kasuliku ja asjalikuna :) Kellelegi teisele see niiväga kasu ei toogi, kui vaid see, et sobivusel leiab endale paari kõrvarõngaid, mida vahel kanda. Aga iseend sundida tegutsema - vot see on hea tunne küll.
Mäletan nii hästi, kui ma olin päevas selle üürikese minuti üe rõõmus, mile võrra päev oli valgem. Tänu sellele sain kõrvarõngastest teha loomulikes toonides pilte - päevavalgus, see püha asi igaühe jaoks, kes vähegi fotograafiat armastab :) Ma arvan nii, sest ma ise ilma päevavalguseta ei oskaks midagi peale hakata. Igaljuhul, sellest ma rääkida ei tahtnud, hoopis sellest, et nüüd, juba mitu kuud, lähevad päevad taas pimedamaks ning täna valminud kõrvarõngastest ma enam häid pilte ei saanud. Kaameras tundusid täitsa arvestatavad, kahjuks aga erineb pilt valguse suhtes päris palju arvutiekraanil avades. Loodan, et homset valgust maha ei maga :) Mina neid pimedaid aegu üldse ei salli.
Surfasin Etsy's ja märkasin, et keegi on Fimost fööni teinud, ma pidin kohe ise ka katsetama - selline see siis tuli :)
Kaamera mõtte sain ka interneti avarustest. Siiski - teise kõrva panekuks valminud polaroid-fotode ideele tulin täitsa ise :)