Stuudio (J&K)

Õpetaja kurikuulsad sõnad "kui ei tegele, siis ei edene" on nii tõesed, pea iga päev korra mõtlen sellele. Hetkel sobib see hästi minu stuudiokogemusega. Ükspäev oli kooli stuudio minu kasutada ja kaks sõbrantsi tulid mulle appi, poseerisid veidi.
Väga vahva oli. Natuke hirmus ka. Mõni hetk tekkis õõnes tunne sees, et "oh mis nüüd järgmiseks peaks tegema ja mis poose üldse maailmas veel olemas on. appiappi". Kui juba lähedaste inimestega selline tunne vahepeal üle kere läbi jookseb, mis siis veel võhivõõrastega on. Oi see on ikka tegelt natuke keeruline. Aga ma usun sellesse, et mida rohkem tegelen, seda kergemaks läheb.

Stuudio kogemus oli väga hea. Ma polnudki veel ise pidanud kõike üksinda tegema ja see polnudki nii keeruline. Mäletan esimest päeva üldse, kui õpetaja meid stuudioga tutvuma viis - ma vaatasin seda tehnikat ja muidu asju, nagu ilmaimet. Tundus võimatu elusees selgeks saada, mis välgud kuidas töötavad ja appikene, välgul on veel nii palju nuppe ja võimalusi.

Nüüd on selge, kuidas välgud töötavad - saaks veel täitsa selgeks selle, mis moodi valguseid sättida, et saaks soovitud tulemuse. Võimalusi on ju meeletult, tahaks vahel korraga kõiki erinevaid võimalusi kasutada, aga nii ei saa, ikka ükshaaval tuleb valgustust sättida, klõps ära teha ja siis jälle midagi pildil muuta. Valgustamine on nii põnev - enne kooli ma ei tundnud selle vastu üldse huvi, vahepeal ei saanud arugi, et mis fotograafil ikka selle valgusega nii palju tegemist on - aga näed - valgus on põhiline, millega me mängime.