Pisikesega päikest püüdmas

Ammu ilma oli juba plaan, et lähen Pisikest pildistama. Aga nagu ma olen, siis mul endal tuleb koguaeg midagi muud ette või ilm läheb kehvaks, Pisikesel tuleb midagi ette ja millalgi veelkord läheb ilm koledaks.

Eile, finally, saime kokku. Ma polnud üldse arvestanud sellega, et päike läheb looja siis, kui temal on selleks aeg, mitte siis, kui minule sobib. Nii me siis kõigepealt kiiruga otsisime kaunist kuldset viljapõldu. Ühe leidsime, aga vili oli max 20-30cm pikk, minu jaoks natuke lühikene :)
Leidsime teise veelgi, aga et päikese kätte saada, oleks pidanud hirmus koledast võpsikust ja mudasest pinnasest üle jalutama, see ei tundunud ahvatlev. Oleksime saanud ka umbes 30m mööda vilja jalutada, et päikese kätte jõuda, aga ma ei oleks tahtnud teise tööd seal niiviisi ära rikkuda. Niisiis viljapõld jäi seekord ära. Sups ruttu autosse ja Kohila poole uuesti, et päikesest veel viimast võtta.

Saime ikka päikest ka :) Eriti naljakas oli see, et ma olin täitsa ilma abiliseta ning pidin siis ühe käega peegeldit hoidma, kus seda vaja oli ja teise käega pildistama. Akrobaatika ma ütlen, akrobaatika! Mings olukorras olid abimeheks mu jalad - Pisike seisi natuke künka servast all pool ja päike oli täpselt õigel kõrgusel, et niiviisi hakkama saada.

See oli mu esimene pildistamine peegeldiga, kui mul vaid oleks neli kätt, ma oleks nii rahul. Mulle meeldib kõike ise teha, kõigel ise silma peal hoida ja sel juhul oleks imelihtne ühtede kätega sättida peegeldit ja teiste kätega pildistada. Ah mis jutt, unistuseks see jääbki, teine kord leian lihtsalt kellegi vahva endale appi :)