Muusikal

Kohilas toimus suurepärane kogukonnamuusikal. Alates mai kuust käisin proovides, esialgu lugesime, lihtsalt ühehäälselt paberi pealt maha :) Hiljem juba pidi karakterit kindlasti sisse tooma, kes seda veel teinud ei olnud. Minu jaoks oli eriti raske teiste ees näidelda, või mis - esialgu oli hirmus nii suure rahva hulga ees üldse oma suu lahti teha :)) vot nii häbelik olengi. Ma ei ütlegi, et ma nüüd hirmus äge olen, et asja tehtud sain, aga natuke nutuselt ma oma osa tehtud sain. Mitte nutuselt ehk jonnides ja vastu hakates, vaid et minu tegelaskuju oligi üks nutune vetepiiga.

Nii, mõne aja pärast juba lisasime asja juurde ka esialgsed liikumised , siis sai pilt tiba selgemaks, et mis üldse toimub ja mis-kes-ja kus olema peab. No ma ise arvasin selleks ajaks, et ahaa, et niiviisi käibki - olin käsikirja läbi lugenud küll, kuid kui ikka Priidu juurde suurele muru platsile kõik kokku tulime ja lavastaja Valter hakkas siis pilti tervikuks tegema - tegelikult sai asi alle selgeks siis :)

Ja kuidas saab siis ilma lauludeta - muusikal siiski ju. Oi laule on palju ja kui ilusad ja millised hääled. Ja muidugi ei saa mainimata jätta, et enamus laulud said just selleks muusikaliks kirjutatud, laulude kirjutamine tundub ikka ülivõimas. Lugude autorid on kohalikud imetlusväärsed inimesed - minu lemmikud nendest on Peter Põder ja Tiina Adamson.

Lugu ise räägib veterahvast ja mustlastest, kus intriige punub muidugi mõista armastus. Imelise loo kirjutas Anneliis Kõiv, keda mainisin ka lastelaagri postituses. Aitäh sulle! Oled suurepärane :)

Pildid ongi tehtud enamus Priidu juures proovides. Mõned viimased pildid suutsin mälestuste mõttes ka laval teha ehk siis kellasillakäärus.

Ja ütlen ka juba seda, kes sellel aastal ei jõudnud, või kui jõudiski ja nii väga meeldis, siis palun väga, uuel suvel pidi see sama Veterahva needuse kogukonnamuusikal uuesti lavastuma, mille üle on minul ainult hea meel. Publikult on tulnud nii palju positiivset vastukaja, et iga kuu ühe korra peaks seda kuskil etendama :))

Nüüd ootan kannatamatult DVDd, mille paneb kokku Purk - nemad filmisid meid. Mul on selle üle väga hea meel, pole ju tervikliku pilti muusikalist ja kuidas see saabki tekkida, kui terve aja peab lava taga olema ;)

Sellised suured projektid on vahvad. Nii palju aega veedetakse koos ja juurde tekib palju uusi tuttavaid. Terve suve peaaegu kõik pühapäevad veetsime koos ja pusisime lõpptulemuse nimel. Augustikuu on nüüd täiesti vaba ning saab ehk võimalusel ka Kohilast kaugemale põgeneda, kui ilmad seda lubaksid. No ega need ilmad mind nüüd kinni ei hoia, aga mina ei taha kuskile minna, kui plätusid ja kleiti selga ei saa panna ja päikesekreemi ei pea kasutama.