Siis ma mõtlesin juba edasi ja avastasin, et ohoo, ma pildistan manuali programmiga. See oli korraks nii lapselikult lahe tunne, sest veel suvel ma olin manuali nii vähe kasutanud ja olin kindel, et ma seda lähiajal kasutama ei hakka, et ainult programmid A ja vahel ka S. Aga näedsasiis, selgeks sain ja see on tegelikult nii lihtne. Natuke õpid tundma kaamerat ja neid paljusid numbreid, mida muuta saab ja pilt tuleb nagu naksti ;)
Tänan natuke ka oma peiksi (peiks on mu uus lemmiksõna). Hommikul kooli sõites ja lõunal koju tagasi tulles, võlus mind see mõnus auru-udu täis meri. Linna oli Pirita poolt otsast vaevu näha, ainult kõrgemad tornid vaatasid vastu. Niimoodi argipäeval kooli lipates mul kaamerat kaasas ei ole ja nagu ma olen, ühest kõrvast sisse, teisest välja - koju jõudes oli see ilus meri mul nagu naksti meelest pühitud. Mõtetes virisesin veel, et nii palju vaba ega, mis ma teha võiks. Siis aga mu peiks helistas ja ütles, et pean merd pildistama minema, et nii ilus. Teadsin, et ilus. Võtsin auto ja nagu naksti - käidud. Tore oli, ilus oli ka, külm oli ka, aga mis siis - ilu kaalus kõik üle ja lihtsalt oli uhke tunne, et viitsisin ennast toast välja ajada.
Homme uitan veel koolis, pildistan natuke stuudios ja siis on vaheaeg. Nii vahva, mul ei ole ammu enam vaheaega olnud :)
Olge terved ja ärme virise, et külm on, soojem sellest ei hakka, lihtsalt teistel hakkab kõrvust kakivett jooksma ;)
Sõime peiksiga koos lõunat. Seda juhtub nii harva, kui me koos päeval kodus oleme ja see on nii mõnus. Mis siis, et mõlemad tuiskasime mööda tuba ringi omi asju asjatades, ikka on nii hea tunne, kui kallis on ligidal. Vahepeal kerge kallistus ja siis - soe kohv ja kuumad juustusaiad :)
Siin on minu väga armas ja vahva kursus. Ainult poolteist aastat veel ja siis juba lendame pesast välja - loodan, et selle aja peale kõik oskame lennata ja veel kõrgel ka ;)
No comments:
Post a Comment